2011
Rahvusvaheline läkitus
Prof. Henryk Jurkowski
Olen praegu Lääne-Siberi linnas Tomskis. Sisenen etnograafia muuseumisse, kus mulle hakkab kohe silma suur vitriin, milles võib näha mitmeid tosinaid kujusid – soome-ugri suguharude puuslikke, ebajumalakujusid. Näib, et nad tervitavad iga külastajat. Instinktiivselt vastan ma neile, tervitan neidki. Nad on suurepärased. Nad on elav jälg primitiivse inimkonna mitmete sugupõlvede vaimsusest. Nemad ja nende kujutlusmaailm olid need juured, millest võrsusid nii religioosse kui ilmaliku teatri esimesed ilmingud ja kujundid.
Kunstikogud on tulvil iidoleid ja pühakujusid, mis tasahaaval hakkavad mälust kaduma. Kuid muuseumites on ka nukud, mis praegugi veel kannavad nende loojate ja käsitsejate sõrmejälgi. Teiste sõnadega, need nukud säilitavad jälgi inimkonna osavusest, fantaasiast ja vaimsusest. Nukukollektsioone on kõigil kontinentidel ja peaaegu kõikides maades, nad on nende kollektsioonide uhkuseks. Neis on tähtsaid materjale uurimusteks, nad on elava mälu kandjad, andes meile olulisi tunnistusi meie ala mitmekesisusest.
Kunsti nagu paljusid teisigi inimtegevuse alasid mõjutavad kaks tendentsi: ühtlustumine ja eristumine. Tänapäeval näeme nende kahe tendentsi koosmõju kultuurile. Me näeme selgelt, kui lihtne on reisida nii õhus kui interneti teel. See mitmekordistab meie kontakte, mida me sõlmime erinevatel kongressidel ja festivalidel ja mis viivad üha suuremale ühtlustumisele. Varsti elame me tõepoolest McLuhani globaalkülas.
Selline asjade seis ei tähenda, et me oleme täielikult kaotanud võime tunnetada kultuurilisi erinevusi. Vaatamata sellele, et järjest suurem hulk teatritruppe kasutavad sarnaseid väljendusvahendeid. Sellised nukukunsti stiilid nagu Jaapani ningyo joruri ning Indoneesia wayang on kasutusele võetud nii Euroopas kui Ameerikas. Samal ajal kasutavad Aasiast ja Aafrikast pärit trupid Euroopalikke nukutehnikaid.
Mu sõber räägib mulle, et kui noorest Jaapani klaverikunstnikust võib saada virtuoosne Chopini esitaja, nii võib ka ameeriklasest saada /joruri/ või dalangi meister, /wayang purva esitaja. Ma nõustun temaga tingimusel, kui see nukunäitleja ei õpi ära ainult palja tehnika, vaid omandab ka sellega seotud kultuuri.
Paljud kunstnikud rahulduvad nuku välise iluga, milles sellegipoolest sisaldub vaataja jaoks võimalus avastada enda jaoks muidki kunstivorme. Sel teel vallutab nukk uusi territooriume. Isegi näitlejateatris on temast saanud paljude metafooride allikas.
Vanade figuurnukkude laiaulatuslik levik on praegu asendumas vastupidise tendentsiga, pidades silmas territooriumit, mida nad varem asustasid. See on tingitud esemete ja laiemas ulatuses kõige ainelise sissetungist. Sest iga ese, kõik aineline räägib meiega, kui ta elustada, liikuma panna. Igaüks neist nõuab teatrielus õigust oma olemasolule. Seega praegu on esemed, objektid asendamas figuurnukke, avades tee kunstnikule ja uuele poeetilisele keelele, loomingule täis rikkalikke ja dünaamilisi kujundeid.
Kujutlus ja metafoorid, mis iseloomustasid kunagi kõiki tüüpi nukke, eristades neid üksteisest, on tänapäeval saanud iga üksiku nukunäitleja väljendusvahenditeks. Meil on nüüd uus ühtne poeetiline keel, mis ei toetu üldisele traditsioonile, vaid kunstniku andele ja tema individuaalsele loomingulisusele. Väljendusvahendite ühtlustumine on andnud teed erisuste esiletõusmisele. McLuhani globaalküla on muutunud iseenda vastandiks. Erinevatest väljendusvahenditest on saanud individuaalse keele tööriistad, eelistades alati originaalseid lahendusi. Loomulikult ei ole figuurnukkude traditsioon mitte horisondi taha kadunud. Lootkem, et see jääb meile alatiseks väärtuslikuks teabeallikaks.
Henryk Jurkowski – 2011
Rahvusvaheline läkitus
Prof. Henryk Jurkowski
Olen praegu Lääne-Siberi linnas Tomskis. Sisenen etnograafia muuseumisse, kus mulle hakkab kohe silma suur vitriin, milles võib näha mitmeid tosinaid kujusid – soome-ugri suguharude puuslikke, ebajumalakujusid. Näib, et nad tervitavad iga külastajat. Instinktiivselt vastan ma neile, tervitan neidki. Nad on suurepärased. Nad on elav jälg primitiivse inimkonna mitmete sugupõlvede vaimsusest. Nemad ja nende kujutlusmaailm olid need juured, millest võrsusid nii religioosse kui ilmaliku teatri esimesed ilmingud ja kujundid.
Kunstikogud on tulvil iidoleid ja pühakujusid, mis tasahaaval hakkavad mälust kaduma. Kuid muuseumites on ka nukud, mis praegugi veel kannavad nende loojate ja käsitsejate sõrmejälgi. Teiste sõnadega, need nukud säilitavad jälgi inimkonna osavusest, fantaasiast ja vaimsusest. Nukukollektsioone on kõigil kontinentidel ja peaaegu kõikides maades, nad on nende kollektsioonide uhkuseks. Neis on tähtsaid materjale uurimusteks, nad on elava mälu kandjad, andes meile olulisi tunnistusi meie ala mitmekesisusest.
Kunsti nagu paljusid teisigi inimtegevuse alasid mõjutavad kaks tendentsi: ühtlustumine ja eristumine. Tänapäeval näeme nende kahe tendentsi koosmõju kultuurile. Me näeme selgelt, kui lihtne on reisida nii õhus kui interneti teel. See mitmekordistab meie kontakte, mida me sõlmime erinevatel kongressidel ja festivalidel ja mis viivad üha suuremale ühtlustumisele. Varsti elame me tõepoolest McLuhani globaalkülas.
Selline asjade seis ei tähenda, et me oleme täielikult kaotanud võime tunnetada kultuurilisi erinevusi. Vaatamata sellele, et järjest suurem hulk teatritruppe kasutavad sarnaseid väljendusvahendeid. Sellised nukukunsti stiilid nagu Jaapani ningyo joruri ning Indoneesia wayang on kasutusele võetud nii Euroopas kui Ameerikas. Samal ajal kasutavad Aasiast ja Aafrikast pärit trupid Euroopalikke nukutehnikaid.
Mu sõber räägib mulle, et kui noorest Jaapani klaverikunstnikust võib saada virtuoosne Chopini esitaja, nii võib ka ameeriklasest saada /joruri/ või dalangi meister, /wayang purva esitaja. Ma nõustun temaga tingimusel, kui see nukunäitleja ei õpi ära ainult palja tehnika, vaid omandab ka sellega seotud kultuuri.
Paljud kunstnikud rahulduvad nuku välise iluga, milles sellegipoolest sisaldub vaataja jaoks võimalus avastada enda jaoks muidki kunstivorme. Sel teel vallutab nukk uusi territooriume. Isegi näitlejateatris on temast saanud paljude metafooride allikas.
Vanade figuurnukkude laiaulatuslik levik on praegu asendumas vastupidise tendentsiga, pidades silmas territooriumit, mida nad varem asustasid. See on tingitud esemete ja laiemas ulatuses kõige ainelise sissetungist. Sest iga ese, kõik aineline räägib meiega, kui ta elustada, liikuma panna. Igaüks neist nõuab teatrielus õigust oma olemasolule. Seega praegu on esemed, objektid asendamas figuurnukke, avades tee kunstnikule ja uuele poeetilisele keelele, loomingule täis rikkalikke ja dünaamilisi kujundeid.
Kujutlus ja metafoorid, mis iseloomustasid kunagi kõiki tüüpi nukke, eristades neid üksteisest, on tänapäeval saanud iga üksiku nukunäitleja väljendusvahenditeks. Meil on nüüd uus ühtne poeetiline keel, mis ei toetu üldisele traditsioonile, vaid kunstniku andele ja tema individuaalsele loomingulisusele. Väljendusvahendite ühtlustumine on andnud teed erisuste esiletõusmisele. McLuhani globaalküla on muutunud iseenda vastandiks. Erinevatest väljendusvahenditest on saanud individuaalse keele tööriistad, eelistades alati originaalseid lahendusi. Loomulikult ei ole figuurnukkude traditsioon mitte horisondi taha kadunud. Lootkem, et see jääb meile alatiseks väärtuslikuks teabeallikaks.
Henryk Jurkowski – 2011