2015
Rahvusvaheline läkitus
Behrooz Gharibpour
Ma olin 10-aastane, kui nägin esimest traditsioonilist nukuetendust. Ma olin 10-aastane, kui armusin „Mubarak’isse“. See armastus on kestnud rohkem kui pool sajandit ja valdab endiselt kõiki mu meeli, kogu mu olemust.
Ma olin 20-aastane, kui sellest armastusest ajendatuna hakkasin kõigilt Teherani alleedelt ja tänavatelt üles otsima vanu, väsinud ja kulunud esinejaid, et tuua nad tagasi elule, kunstiringkondadesse ja ülikoolide kunstiklassidesse. Lootsin, et ka teised armuvad minu iidolitesse.
Sel ajal uskusin ma, et olen maailmas ainuke selline armunu. Varsti selgus aga, et ma pole ainuke. Oma reisidel igasse ilmanurka avastasin ma, et kogu maailm on selle lummuses. Ma kohtasin nukuteatri austajaid kõikjal Itaaliast Suurbritanniani, Indias, Hiinas, Venemaal, USA-s, Prantsusmaal, Saksamaal, igal pool.
Ma olin vaimustuses, kui avastasin, et ma pole ainus, vaid üks miljonite seast, kes armastavad nukumängu. Avastasin, et „Mubarak“ on ainult üks kümnete nukkude seast, kes sajandite jooksul oma koomika ja sarkasmiga sisendasid inimestesse lootust, tõid naeratuse meeste, naiste ja laste nägudele, keda valdasid hirm ja valu selles sõdu, vaesust, vägivalda ja puudust täis maailmas.
Loomulikult ei läinud mul kuigi kaua aega mõistmaks, et mu kolleegid selles suures teatraalide kogukonnas vaatasid nukumängule ülalt alla põlgusega, pidades ennast ja oma seisust liiga kõrgeks, et olla osaks nukumängu maailmast.
Just siis sündis mu otsus kaitsta oma armastatut, nagu sõdalane oleks kaitsnud oma aardeid, ja pühendada sellele oma elu.
Sel perioodil hakkasin ma eriti hindama nukumängu keelt, mis on meisse juurdunud sama sügavalt kui meie igipõline võime tunda rõõmu ja kurbust, nukrust ja õnnetunnet. Ma mõistsin, et iga nukk on meid ümbritseva maailma sümbol, peegeldus igast inimesest, kes on elanud enne meid.
Just siis sain ma täielikult aru, miks väljapaistev Pärsia filosoof, matemaatik ja poeet Umar Hajjam võrdles oma suurepärases nelikvärsis inimeste maailma nukuetendusega:
We are the puppets and fate the puppeteer
This is not a metaphor, but a truth sincere
On this stage, fate for sometime our moves steer
Into the chest of non-existence, one by one disappear.
Me nukud oleme ja taevavõlv me peremees,
nii tõesti on, ei seisa siin sa mõistukõne ees.
Ta laseb mängida meid olemise vaiba peal,
kui lõpeb mäng, me koht on olematuskirstu sees.
Ja:
Behind the shadow drape are me and thee
But when drape shall fall, me and thee will be dim.
Me taevavõlvi käik on üpris kummaline –
siin kõik on nii kui varjuteatri mängimine:
siin hele päike küünlaks, hämar maa on looriks,
kus käib me tulek, minek, sünd ja suremine.
(Umar Hajjami nelikvärsid pärsia keelest tõlkinud Haljand Udam.)
Oma reiside ajal, lugedes ja vesteldes nukuteatrit armastavate inimestega sai mulle üha selgemaks, et nukumängu mõiste sisaldab endas suuri vormierinevusi. Suured on erinevused nukunäitlejate vahel maailma eri nurkades Chikamatsu Monzaemonist kuni templinäitlejateni, Sitsiilia kunstnikest Dhalangi kujundliku keeleni Indoneesias ning samuti erinevate lavastajate ning näitlejate vahel üle maailma.
Nii ma hakkasin kindlalt uskuma, et see tuhandeaastane nukukunsti keel võimaldab meil kriitiliselt tajuda maailma meie ümber ja selle läbi kaasata suuri vaatajahulki armastama seda igivana kunstivormi.
Ma olen sügavalt veendunud, et nukukunsti leiutamine muutis maailma samavõrd kui ratta leiutamine, et see on vähemalt samapalju aidanud lühendada vahemaid ja ületada omavahelisi erimeelsusi.
Arvan, et isegi sügavalt filosoofiline nukunäidend suudab vaatajate teadvuses üles äratada last, vabastada nad illusioonidest vanuse ja aja suhtes ning aitab avastada fantastilist maailma, milles puust ja muudest elututest materjalidest esemed hakkavad elama.
Vaatamata keelele, kodakondsusele või taustale ongi vast iga nukukunstniku suurimaks kohustuseks äratada see „laps“ nende miljonite kaasinimeste südametes, kes on saastanud meie maailma vere ja vägivallaga.
Nukukunst ja meie ise, kes me imetleme oma esivanemate väärtuslikku reliikviat, me oleme kohustatud kaasa aitama sellele, et väheneks inimestevaheline kurjus ja vaen, me peame aitama inimestel meenutada lapsepõlve, selle rõõme ja imelisi unistusi...
Tänane päev on nendele, kes äratavad lapse meie sees, see päev on kõigile neile, kes kõigest südamest armastavad nukukunsti.
Head ülemaailmset nukuteatri päeva.
Behrooz Gharibpour
Behrooz Gharibpour sündis Sanandadj’s (Iraani Kurdistani südames) 19. septembril 1950.
Ta alustas oma tegevust teatris 14-aastasena ja jätkab seda siiani.
Ta õppis Iraanis Teherani Ülikooli Nukukunsti fakulteedis (1970-1974) ja Itaalias Silvio d’Amico Draamakunsti Akadeemias (1977-1979).
Behrooz Gharibpour on ennast pühendanud mitmele erinevale alale, aga kõigil neil on olnud ja on sama suund: nii kunstnikuna kui teatrijuhina on tema eesmärgiks kultuuriruumi laiendamine Iraanis:
Alalise Lasteteatri asutamine (Laste ja Noorte Teatri- ja Nukuteatri Keskus) 1980.
Teherani tapamaja muutmine Bahmani Kultuurikeskuseks, 1991.
Endise armee peakorteri muutmine Iraani Kunstnike Foorumiks, 2000.
Endise töökoja muutmine alaliseks Marionettooperimajaks: Ferdowsi Hall, 2002.
Kuulsa näitleja Entezami endise maja muutmine Teatrimuuseumiks, 2014.
Pärast enam kui 40 aastat kestnud kunstnikuelu, mille jooksul ta on täitnud erinevaid rahvuslikke ja rahvusvahelisi ülesandeid, saanud rahvusvahelisi autasusid, lavastanud mitmetes suurtes teatritruppides, sealhulgas Victro Hugo „Hüljatud“, Harriet Beecher Stowe’i „Onu Tomi onnike“ jne, keskendus Behrooz Gharibpour taas nukuteatrile ja asutas suurima nukutrupi: Arani Nukuteater ning paralleelselt lõi ka Iraani muusikale baseeruva Rahvusooperi.
10 aasta jooksul tõi Behrooz Gharibpour lavale Rostami & Sohrabi, Machbethi, Ashura, Rumi, Hatezi, Layli va Majnooni ja...
Behrooz Gharibpouri kõige värskemateks aunimetusteks on Gruusia Tbilisi Teatri- ja Kinoülikooli audoktor 2013 ja Cavalier (Chevalier) 2015 Itaalias.
Rahvusvaheline läkitus
Behrooz Gharibpour
Ma olin 10-aastane, kui nägin esimest traditsioonilist nukuetendust. Ma olin 10-aastane, kui armusin „Mubarak’isse“. See armastus on kestnud rohkem kui pool sajandit ja valdab endiselt kõiki mu meeli, kogu mu olemust.
Ma olin 20-aastane, kui sellest armastusest ajendatuna hakkasin kõigilt Teherani alleedelt ja tänavatelt üles otsima vanu, väsinud ja kulunud esinejaid, et tuua nad tagasi elule, kunstiringkondadesse ja ülikoolide kunstiklassidesse. Lootsin, et ka teised armuvad minu iidolitesse.
Sel ajal uskusin ma, et olen maailmas ainuke selline armunu. Varsti selgus aga, et ma pole ainuke. Oma reisidel igasse ilmanurka avastasin ma, et kogu maailm on selle lummuses. Ma kohtasin nukuteatri austajaid kõikjal Itaaliast Suurbritanniani, Indias, Hiinas, Venemaal, USA-s, Prantsusmaal, Saksamaal, igal pool.
Ma olin vaimustuses, kui avastasin, et ma pole ainus, vaid üks miljonite seast, kes armastavad nukumängu. Avastasin, et „Mubarak“ on ainult üks kümnete nukkude seast, kes sajandite jooksul oma koomika ja sarkasmiga sisendasid inimestesse lootust, tõid naeratuse meeste, naiste ja laste nägudele, keda valdasid hirm ja valu selles sõdu, vaesust, vägivalda ja puudust täis maailmas.
Loomulikult ei läinud mul kuigi kaua aega mõistmaks, et mu kolleegid selles suures teatraalide kogukonnas vaatasid nukumängule ülalt alla põlgusega, pidades ennast ja oma seisust liiga kõrgeks, et olla osaks nukumängu maailmast.
Just siis sündis mu otsus kaitsta oma armastatut, nagu sõdalane oleks kaitsnud oma aardeid, ja pühendada sellele oma elu.
Sel perioodil hakkasin ma eriti hindama nukumängu keelt, mis on meisse juurdunud sama sügavalt kui meie igipõline võime tunda rõõmu ja kurbust, nukrust ja õnnetunnet. Ma mõistsin, et iga nukk on meid ümbritseva maailma sümbol, peegeldus igast inimesest, kes on elanud enne meid.
Just siis sain ma täielikult aru, miks väljapaistev Pärsia filosoof, matemaatik ja poeet Umar Hajjam võrdles oma suurepärases nelikvärsis inimeste maailma nukuetendusega:
We are the puppets and fate the puppeteer
This is not a metaphor, but a truth sincere
On this stage, fate for sometime our moves steer
Into the chest of non-existence, one by one disappear.
Me nukud oleme ja taevavõlv me peremees,
nii tõesti on, ei seisa siin sa mõistukõne ees.
Ta laseb mängida meid olemise vaiba peal,
kui lõpeb mäng, me koht on olematuskirstu sees.
Ja:
Behind the shadow drape are me and thee
But when drape shall fall, me and thee will be dim.
Me taevavõlvi käik on üpris kummaline –
siin kõik on nii kui varjuteatri mängimine:
siin hele päike küünlaks, hämar maa on looriks,
kus käib me tulek, minek, sünd ja suremine.
(Umar Hajjami nelikvärsid pärsia keelest tõlkinud Haljand Udam.)
Oma reiside ajal, lugedes ja vesteldes nukuteatrit armastavate inimestega sai mulle üha selgemaks, et nukumängu mõiste sisaldab endas suuri vormierinevusi. Suured on erinevused nukunäitlejate vahel maailma eri nurkades Chikamatsu Monzaemonist kuni templinäitlejateni, Sitsiilia kunstnikest Dhalangi kujundliku keeleni Indoneesias ning samuti erinevate lavastajate ning näitlejate vahel üle maailma.
Nii ma hakkasin kindlalt uskuma, et see tuhandeaastane nukukunsti keel võimaldab meil kriitiliselt tajuda maailma meie ümber ja selle läbi kaasata suuri vaatajahulki armastama seda igivana kunstivormi.
Ma olen sügavalt veendunud, et nukukunsti leiutamine muutis maailma samavõrd kui ratta leiutamine, et see on vähemalt samapalju aidanud lühendada vahemaid ja ületada omavahelisi erimeelsusi.
Arvan, et isegi sügavalt filosoofiline nukunäidend suudab vaatajate teadvuses üles äratada last, vabastada nad illusioonidest vanuse ja aja suhtes ning aitab avastada fantastilist maailma, milles puust ja muudest elututest materjalidest esemed hakkavad elama.
Vaatamata keelele, kodakondsusele või taustale ongi vast iga nukukunstniku suurimaks kohustuseks äratada see „laps“ nende miljonite kaasinimeste südametes, kes on saastanud meie maailma vere ja vägivallaga.
Nukukunst ja meie ise, kes me imetleme oma esivanemate väärtuslikku reliikviat, me oleme kohustatud kaasa aitama sellele, et väheneks inimestevaheline kurjus ja vaen, me peame aitama inimestel meenutada lapsepõlve, selle rõõme ja imelisi unistusi...
Tänane päev on nendele, kes äratavad lapse meie sees, see päev on kõigile neile, kes kõigest südamest armastavad nukukunsti.
Head ülemaailmset nukuteatri päeva.
Behrooz Gharibpour
Behrooz Gharibpour sündis Sanandadj’s (Iraani Kurdistani südames) 19. septembril 1950.
Ta alustas oma tegevust teatris 14-aastasena ja jätkab seda siiani.
Ta õppis Iraanis Teherani Ülikooli Nukukunsti fakulteedis (1970-1974) ja Itaalias Silvio d’Amico Draamakunsti Akadeemias (1977-1979).
Behrooz Gharibpour on ennast pühendanud mitmele erinevale alale, aga kõigil neil on olnud ja on sama suund: nii kunstnikuna kui teatrijuhina on tema eesmärgiks kultuuriruumi laiendamine Iraanis:
Alalise Lasteteatri asutamine (Laste ja Noorte Teatri- ja Nukuteatri Keskus) 1980.
Teherani tapamaja muutmine Bahmani Kultuurikeskuseks, 1991.
Endise armee peakorteri muutmine Iraani Kunstnike Foorumiks, 2000.
Endise töökoja muutmine alaliseks Marionettooperimajaks: Ferdowsi Hall, 2002.
Kuulsa näitleja Entezami endise maja muutmine Teatrimuuseumiks, 2014.
Pärast enam kui 40 aastat kestnud kunstnikuelu, mille jooksul ta on täitnud erinevaid rahvuslikke ja rahvusvahelisi ülesandeid, saanud rahvusvahelisi autasusid, lavastanud mitmetes suurtes teatritruppides, sealhulgas Victro Hugo „Hüljatud“, Harriet Beecher Stowe’i „Onu Tomi onnike“ jne, keskendus Behrooz Gharibpour taas nukuteatrile ja asutas suurima nukutrupi: Arani Nukuteater ning paralleelselt lõi ka Iraani muusikale baseeruva Rahvusooperi.
10 aasta jooksul tõi Behrooz Gharibpour lavale Rostami & Sohrabi, Machbethi, Ashura, Rumi, Hatezi, Layli va Majnooni ja...
Behrooz Gharibpouri kõige värskemateks aunimetusteks on Gruusia Tbilisi Teatri- ja Kinoülikooli audoktor 2013 ja Cavalier (Chevalier) 2015 Itaalias.