2014
Rahvusvaheline läkitus
Eduardo Di Mauro
Eduardo Di Mauro elulugu on väga tihedalt seotud tema mitte-identse kaksikvennaga, Hector Di Mauro´ga, kes mõlemad tegelesid nukuteatri maailmas koos oma abikaasadega, Laura de Rokha´ga ja Rachel Venturini´ga, trupis La Pareja (Paar). Nende eeskujudeks olid suured nukumeistrid, sealhulgas Javier Villafańe, Pedro Ramos, César López O’Cón.
Vendade Di Mauro´de panus seisneb eelkõige selles, et nad näitasid, kuidas hea tahtmise ja püsivuse korral võib valdavalt boheemlaslik ja amatöörne ettevõtmine muutuda tõsiseltvõetavaks õitsvaks kutsumiseks ja staatuse sümboliks. Nad osalesid 1960. aastal peetud ülemaailmsel festivalil Bukarestis (Rumeenias), ja võitsid seal kümnete üle maailma kokku sõitnud truppide seas kolmanda koha. Selle tunnustusega kaasnes võimalus reisida sotsialismimaades, kus nad said lähedalt näha püsiteatrite toimimise eeliseid. Selle kogemuse põhjal otsustas Eduardo luua nukuteatri tegemiseks sarnased paigad, mis lähtusid sotsiaalteenuste kriteeriumitest ning said teenuste pakkumiseks riiklikku toetust selleks, et luua püsivaid teatreid, nagu näiteks Tucumįn, Misiones, Mar del Plata, Tunja, Bogotį, Barinas, Guanare, Mérida, San Cristóbal ja Guanare.
Di Mauro´de saadud auhindadest ja tunnustustest võiks välja anda terve raamatu, kuid Eduardo kõige kestvam panus seisneb tema võimes tõlkida oma mõtteid tegudesse, ideede keevalises vahendamises, kolleegidele nõuannete jagamises, ruumide täitmises väsimatult töötavate põnevil lastega, õigustest ilma jäetud alalises toetamises ja oma ideede ning ettevõtmiste levitamises kokkusaamistel ja konverentsidel üle terve maailma.
Tema trupp, TEMPO, ja Ladina-Ameerika Nukuinstituut Guanareś, mida nüüd juhib Maritza Peńa, sobivad hästi nukuteatrikunsti maailma mudeliks. Ehituse sissekäigu kohal on kirjas: „Kunstniku jaoks on kultuur teenistus, riigi jaoks kohustus, ja inimeste jaoks võõrandamatu õigus.“ Ma leian, et selline suhtumine on alati hoidnud kireleeki ja armastust näitenuku vastu.
Näitenukk pärineb ühest kõige esmasemast ja algupärasemast kunstivormist: näitemängust, mitte pühakujude seast, nagu mõnikord arvatakse. Nukuteatrikunst on sündinud etendava kunsti žanrina, olles objektiivne, spontaanne, läbipaistev, muutudes aina keerulisemaks, kasutades aina mitmekesisemaid vormilisi ja sisulisi võimalusi.
Tänu oma piire-ületavale loomusele on näitenukku kardetud ja taga kiusatud kuningate, keisrite, emiraatide, tsaaride ja muude võimukandjate poolt, kuna puust ja kangast loodud tegelaskuju, ükskõik kui armastusväärne või kaunis ta pealtnäha ka pole, on samaaegselt ülimalt terava hukkamõistu ja kriitika kandjaks, mis suudab väga andekalt, õige rütmilise mõtlemise kaudu ja salvavalt väljendada sarkasmi, irooniat ja huumorit.
Selle igivana kunstiliigi olemuse identifitseerimiseks on noorukiiga ehk kõige paremini võrreldav vanuseline periood, kuna selles eas on inimesed tulvil samasugust energiat, mida iseloomustab teatud tüüpi kirglik vastutustundetus, mis lubab tuliselt reageerida ükskõik millisele nähtusele, mida nad parajasti imetlevad või kritiseerivad. Vahest seletab see, miks noored sööstavad otsustuskindlalt oma eesmärkide poole, kui maailmameedia vahendusel muudetakse peamised küsimused banaalseteks ning püütakse väärtusetut millegiga välja vabandada.
Meie teatriliik on aastakümneid püüdnud kaasata teismelisi, käsitledes neile huvipakkuvaid teemasid, julgustades neid näitenukkude kaudu väljendama seda, mis neid sisemiselt liigutab ja hinge puudutab. Muidugi puudutavad noored selliseid tabuteemasid nagu vägivald, maffia, alkoholism, korruptsioon, laste rasestumine, üksindus ja teised teemad, mida nad käsitlevad avameelselt ja üleolevalt.
Nukuteatrikunst on suuteline ja peabki olema suuteline arendama noorte loovust lugemise, õppimise, uurimuste ja uute vormidega katsetamise kaudu, püüdes oma lavastuste kaudu luua ilu ja harmooniat, pidades seejuures meeles, et inimeste suhestumine nukuteatrikunstiga eeldab alati kompromissi.
Kompromissist rääkides, mis on iseenesest paljutähenduslik ja mitmeti defineeritav sõna, meenutab see mulle meie vastutust mõista oma tegelikku kohta siin maailmas, milline on meie positsioon, kui me oleme silmitsi arvukate võimu kuritarvitamise juhtumitega meie ühiskonnas – kes on kaasaja kuningad, kus on imperaatorid ja šeigid. Tänapäeval ei istu nad troonil ega pole ehitud kaunilt töödeldud väärtuslike kalliskividega, vaid eelistavad olla peidus. Nende kasutuses on kommunikatsiooni vahendid, mida nad saavad avaldada või varjata oma äranägemise järgi. Sedasorti kuningaks on tuhande-pealine asi, see on korrumpeerunud ja metsik neo-liberalism; kaasaja tsaarideks on paljurahvuselised korporatsioonid, mis paisutavad oma kasumeid ja oma võimu, kuid ei hooli põrmugi meie planeedi ja inimelude hävitamisest.
Nukuteatrikunstiga tegelejad kogu maailmas, hakakem vastu julmusele, ebavõrdsusele ja ebaõiglusele. Nukuteatri vahendeid kasutades on meil näitenuku näol tegemist ühe väljendusrikkaima isiksusega. Kutsun teid, nukunäitlejad, üles nukuteatris kasutatavate lõpmatult mitmekesiste tehnikate ja esteetikate kaudu rolli luues - ühe kõige keevalisema kunstilise keele abil - sellele vastu astuma, viidates manitsevat sõrme näidates sellele, kuidas need noored inimesed, keda peetakse ambitsioonituteks, on tegelikult võitlemas parema, humaansema maailma eest.
Rahvusvaheline läkitus
Eduardo Di Mauro
Eduardo Di Mauro elulugu on väga tihedalt seotud tema mitte-identse kaksikvennaga, Hector Di Mauro´ga, kes mõlemad tegelesid nukuteatri maailmas koos oma abikaasadega, Laura de Rokha´ga ja Rachel Venturini´ga, trupis La Pareja (Paar). Nende eeskujudeks olid suured nukumeistrid, sealhulgas Javier Villafańe, Pedro Ramos, César López O’Cón.
Vendade Di Mauro´de panus seisneb eelkõige selles, et nad näitasid, kuidas hea tahtmise ja püsivuse korral võib valdavalt boheemlaslik ja amatöörne ettevõtmine muutuda tõsiseltvõetavaks õitsvaks kutsumiseks ja staatuse sümboliks. Nad osalesid 1960. aastal peetud ülemaailmsel festivalil Bukarestis (Rumeenias), ja võitsid seal kümnete üle maailma kokku sõitnud truppide seas kolmanda koha. Selle tunnustusega kaasnes võimalus reisida sotsialismimaades, kus nad said lähedalt näha püsiteatrite toimimise eeliseid. Selle kogemuse põhjal otsustas Eduardo luua nukuteatri tegemiseks sarnased paigad, mis lähtusid sotsiaalteenuste kriteeriumitest ning said teenuste pakkumiseks riiklikku toetust selleks, et luua püsivaid teatreid, nagu näiteks Tucumįn, Misiones, Mar del Plata, Tunja, Bogotį, Barinas, Guanare, Mérida, San Cristóbal ja Guanare.
Di Mauro´de saadud auhindadest ja tunnustustest võiks välja anda terve raamatu, kuid Eduardo kõige kestvam panus seisneb tema võimes tõlkida oma mõtteid tegudesse, ideede keevalises vahendamises, kolleegidele nõuannete jagamises, ruumide täitmises väsimatult töötavate põnevil lastega, õigustest ilma jäetud alalises toetamises ja oma ideede ning ettevõtmiste levitamises kokkusaamistel ja konverentsidel üle terve maailma.
Tema trupp, TEMPO, ja Ladina-Ameerika Nukuinstituut Guanareś, mida nüüd juhib Maritza Peńa, sobivad hästi nukuteatrikunsti maailma mudeliks. Ehituse sissekäigu kohal on kirjas: „Kunstniku jaoks on kultuur teenistus, riigi jaoks kohustus, ja inimeste jaoks võõrandamatu õigus.“ Ma leian, et selline suhtumine on alati hoidnud kireleeki ja armastust näitenuku vastu.
Näitenukk pärineb ühest kõige esmasemast ja algupärasemast kunstivormist: näitemängust, mitte pühakujude seast, nagu mõnikord arvatakse. Nukuteatrikunst on sündinud etendava kunsti žanrina, olles objektiivne, spontaanne, läbipaistev, muutudes aina keerulisemaks, kasutades aina mitmekesisemaid vormilisi ja sisulisi võimalusi.
Tänu oma piire-ületavale loomusele on näitenukku kardetud ja taga kiusatud kuningate, keisrite, emiraatide, tsaaride ja muude võimukandjate poolt, kuna puust ja kangast loodud tegelaskuju, ükskõik kui armastusväärne või kaunis ta pealtnäha ka pole, on samaaegselt ülimalt terava hukkamõistu ja kriitika kandjaks, mis suudab väga andekalt, õige rütmilise mõtlemise kaudu ja salvavalt väljendada sarkasmi, irooniat ja huumorit.
Selle igivana kunstiliigi olemuse identifitseerimiseks on noorukiiga ehk kõige paremini võrreldav vanuseline periood, kuna selles eas on inimesed tulvil samasugust energiat, mida iseloomustab teatud tüüpi kirglik vastutustundetus, mis lubab tuliselt reageerida ükskõik millisele nähtusele, mida nad parajasti imetlevad või kritiseerivad. Vahest seletab see, miks noored sööstavad otsustuskindlalt oma eesmärkide poole, kui maailmameedia vahendusel muudetakse peamised küsimused banaalseteks ning püütakse väärtusetut millegiga välja vabandada.
Meie teatriliik on aastakümneid püüdnud kaasata teismelisi, käsitledes neile huvipakkuvaid teemasid, julgustades neid näitenukkude kaudu väljendama seda, mis neid sisemiselt liigutab ja hinge puudutab. Muidugi puudutavad noored selliseid tabuteemasid nagu vägivald, maffia, alkoholism, korruptsioon, laste rasestumine, üksindus ja teised teemad, mida nad käsitlevad avameelselt ja üleolevalt.
Nukuteatrikunst on suuteline ja peabki olema suuteline arendama noorte loovust lugemise, õppimise, uurimuste ja uute vormidega katsetamise kaudu, püüdes oma lavastuste kaudu luua ilu ja harmooniat, pidades seejuures meeles, et inimeste suhestumine nukuteatrikunstiga eeldab alati kompromissi.
Kompromissist rääkides, mis on iseenesest paljutähenduslik ja mitmeti defineeritav sõna, meenutab see mulle meie vastutust mõista oma tegelikku kohta siin maailmas, milline on meie positsioon, kui me oleme silmitsi arvukate võimu kuritarvitamise juhtumitega meie ühiskonnas – kes on kaasaja kuningad, kus on imperaatorid ja šeigid. Tänapäeval ei istu nad troonil ega pole ehitud kaunilt töödeldud väärtuslike kalliskividega, vaid eelistavad olla peidus. Nende kasutuses on kommunikatsiooni vahendid, mida nad saavad avaldada või varjata oma äranägemise järgi. Sedasorti kuningaks on tuhande-pealine asi, see on korrumpeerunud ja metsik neo-liberalism; kaasaja tsaarideks on paljurahvuselised korporatsioonid, mis paisutavad oma kasumeid ja oma võimu, kuid ei hooli põrmugi meie planeedi ja inimelude hävitamisest.
Nukuteatrikunstiga tegelejad kogu maailmas, hakakem vastu julmusele, ebavõrdsusele ja ebaõiglusele. Nukuteatri vahendeid kasutades on meil näitenuku näol tegemist ühe väljendusrikkaima isiksusega. Kutsun teid, nukunäitlejad, üles nukuteatris kasutatavate lõpmatult mitmekesiste tehnikate ja esteetikate kaudu rolli luues - ühe kõige keevalisema kunstilise keele abil - sellele vastu astuma, viidates manitsevat sõrme näidates sellele, kuidas need noored inimesed, keda peetakse ambitsioonituteks, on tegelikult võitlemas parema, humaansema maailma eest.