2013
Rahvusvaheline läkitus
Roberto De Simone
Mälestus minu esimesest kokkupuutest Pulchinellaga on tallel mu mälu ähmastes soppides, minu varajastes lapsepõlvepäevades, kui Pulchinella oli osaline kõigi Napoli laste kujutelmades. Teda võis kohata tänaval mänguasjadega kaubitsejate imelistes korvides või Saint Josephi, Epiphany ja Piedigrotta festivalide kioskites, kus näidati väikesi traditsioonilisi mänguasju. Nende seas tõusis esile väike Pulchinella miniatuursel ratastega lauakesel. Kui seda pulga abil lükata, plaksutas ta käsi, hoides käes tillukesi vasest sibmleid. Äärmiselt populaarne oli veel üks mäng: väikese punase kartongist koonuse sisse võis torgata pivettagavarustatud mängutrompeti ja mängida sellel traditsioonilist tarantellat. Mängu juurde kuulus ka väike traatvarras. Kui laps torkas varda koonuse sisse, mille serva külge oli kinnitatud Pulchinella valge vest, ja seda varrast ettevaatlikult lükkas, pani see väikese Pulchinella-mehikese üles-alla liikuma. Ilmselt tänu sellele süütule seksuaalse alatooniga mängule sai meie karakter fallosliku tähenduse, mis kinnistus ka traditsioonilistes etendustes.
Lõpuks, Pulchinellat võis kohata sõnamängudes, lastevärssides ja muinasjuttudes. Lühidalt, ta kuulus unenäolisesse traditsioonidekangasse, kus tasahaaval võeti omaks tema algne eesmärk ning seejärel sügavam saladuslik ja sümboolne tähendus.
Kõigele sellele aitas kaasa ka rändnukuteater Guarattelle, milles Pulcinella, Teresina (tema kallim), Koer, Surm, Timukas ja teised fantastilised nukud andsid etendusi Piazza del Gesù’l, San Domenico Maggiore’l ja Porta Capuana’s, lummates meid lapsi, kui me seisime seal, suud ammuli, et tunnistada oma uskumist unenäolistesse pühadesse tekstidesse.
VOICE OF PULCINELLA PULCHINELLA HÄÄL
Puè puè puè puè puè Puè puè puè puè puè
puere puè puè. puere puè puè.
Look out Teresa, Vaata välja Teresa,
look out from your balcony vaata välja oma rõdult,
for I want you to hear a beautiful song sest ma tahan, et sa kuuleksid imeilusat laulu.
Lõpuks tahaks ma meelde tuletada, et Guarattelle traditsioonilises repertuaaris võib leida karaktereid ja stseene, mis on seotud juudi ja hispaania pärimustega, ladina ja isegi kreeka teatri traditsioonidega. Termin guarattella on sõna bagattella (tühiasi) rahvakeelne tõlgendus ja tuleneb kabalistliku päritoluga sõnast Bagatto, mis on taro kaartide hulgas üks tugevamaid trumpe ja on liikumapanevaks jõuks nendes lugudes, mida võib sageli leida Guarattella teatri repertuaaris ja tema põhialustes.
Ma tahan lõpetada liigutava teatega, et ma salvestasin vana traditsiooni esindava viimase Napoli guarrattellaro hääle. See oli varalahkunud Nunzio Zampella, kelle DNA-s olid olemas kõik iidse Pulcinella-kunstniku kromosoomid. Küsimuse peale, kui tähtis on nukunäitleja jaoks pivetta kasutamine, andis ta mulle sellise vastuse.
ZAMPELLA: “See on loomulik. Nukunäitleja kunst pole kerge; käsitsemine võib olla lihtne, aga matkimine vajab musikaalsust, liikumine on muusika. Kõige raskem asi on topelthääl, mis peab pivetta (teatud liik vilet) kasutamise abil eristama loomulikku häält kunstlikust. Nukunäitleja peab olema võimeline tegema kõiki hääli: Naise, Karabinjeeri, Munga, Pulcinella, Koera ja isegi Surma häält. Aga mistahes narrusi sa etenduse käigus ka ütled, selles peab olema rütm: sõnad on muusika, liikumine on rütm; ainult selles peitub guarattelle tõeline jõud.” (21 giugno 1975)
*Nukk Pulcinella, mis loodi 1620-tel aastatel, on andnud Euroopa rahvalikule teatrile inspiratsiooni kümne uue karakteri loomiseks, et lahutada vaatajate meelt ja anda neile tunda vabaduse tunnet.
Ma soovin teile kõigile kõigil viiel kontinendil imetoredat Ülemaailmset Nukuteatrite päeva!
Roberto De Simone on Itaalia lavastaja ja muusikateadlane, kelle huvi antropoloogia vastu võib leida teiste hulgas ka sellistes töödes nagu Fiabe campane (1993). Ta on töötanud samuti muusiku ja lavastajana, sageli koostöös kollektiiviga la Nuova compagnia di canto popolare. Ta oli Napolis asuva Teatro San Carlo kunstiline juht (1981-87) ja lavastas palju oopereid. 1998. aastal nimetati ta Academicien de Santa Cecilia liikmeks. Hiljem omistas Prantsuse Vabariigi president talle tiitli Chevalier des Arts et des Lettres. 2003. aastal sai ta Roberto Sanseverino auhinna (Price Roberto Sanseverino).
Rahvusvaheline läkitus
Roberto De Simone
Mälestus minu esimesest kokkupuutest Pulchinellaga on tallel mu mälu ähmastes soppides, minu varajastes lapsepõlvepäevades, kui Pulchinella oli osaline kõigi Napoli laste kujutelmades. Teda võis kohata tänaval mänguasjadega kaubitsejate imelistes korvides või Saint Josephi, Epiphany ja Piedigrotta festivalide kioskites, kus näidati väikesi traditsioonilisi mänguasju. Nende seas tõusis esile väike Pulchinella miniatuursel ratastega lauakesel. Kui seda pulga abil lükata, plaksutas ta käsi, hoides käes tillukesi vasest sibmleid. Äärmiselt populaarne oli veel üks mäng: väikese punase kartongist koonuse sisse võis torgata pivettagavarustatud mängutrompeti ja mängida sellel traditsioonilist tarantellat. Mängu juurde kuulus ka väike traatvarras. Kui laps torkas varda koonuse sisse, mille serva külge oli kinnitatud Pulchinella valge vest, ja seda varrast ettevaatlikult lükkas, pani see väikese Pulchinella-mehikese üles-alla liikuma. Ilmselt tänu sellele süütule seksuaalse alatooniga mängule sai meie karakter fallosliku tähenduse, mis kinnistus ka traditsioonilistes etendustes.
Lõpuks, Pulchinellat võis kohata sõnamängudes, lastevärssides ja muinasjuttudes. Lühidalt, ta kuulus unenäolisesse traditsioonidekangasse, kus tasahaaval võeti omaks tema algne eesmärk ning seejärel sügavam saladuslik ja sümboolne tähendus.
Kõigele sellele aitas kaasa ka rändnukuteater Guarattelle, milles Pulcinella, Teresina (tema kallim), Koer, Surm, Timukas ja teised fantastilised nukud andsid etendusi Piazza del Gesù’l, San Domenico Maggiore’l ja Porta Capuana’s, lummates meid lapsi, kui me seisime seal, suud ammuli, et tunnistada oma uskumist unenäolistesse pühadesse tekstidesse.
VOICE OF PULCINELLA PULCHINELLA HÄÄL
Puè puè puè puè puè Puè puè puè puè puè
puere puè puè. puere puè puè.
Look out Teresa, Vaata välja Teresa,
look out from your balcony vaata välja oma rõdult,
for I want you to hear a beautiful song sest ma tahan, et sa kuuleksid imeilusat laulu.
Lõpuks tahaks ma meelde tuletada, et Guarattelle traditsioonilises repertuaaris võib leida karaktereid ja stseene, mis on seotud juudi ja hispaania pärimustega, ladina ja isegi kreeka teatri traditsioonidega. Termin guarattella on sõna bagattella (tühiasi) rahvakeelne tõlgendus ja tuleneb kabalistliku päritoluga sõnast Bagatto, mis on taro kaartide hulgas üks tugevamaid trumpe ja on liikumapanevaks jõuks nendes lugudes, mida võib sageli leida Guarattella teatri repertuaaris ja tema põhialustes.
Ma tahan lõpetada liigutava teatega, et ma salvestasin vana traditsiooni esindava viimase Napoli guarrattellaro hääle. See oli varalahkunud Nunzio Zampella, kelle DNA-s olid olemas kõik iidse Pulcinella-kunstniku kromosoomid. Küsimuse peale, kui tähtis on nukunäitleja jaoks pivetta kasutamine, andis ta mulle sellise vastuse.
ZAMPELLA: “See on loomulik. Nukunäitleja kunst pole kerge; käsitsemine võib olla lihtne, aga matkimine vajab musikaalsust, liikumine on muusika. Kõige raskem asi on topelthääl, mis peab pivetta (teatud liik vilet) kasutamise abil eristama loomulikku häält kunstlikust. Nukunäitleja peab olema võimeline tegema kõiki hääli: Naise, Karabinjeeri, Munga, Pulcinella, Koera ja isegi Surma häält. Aga mistahes narrusi sa etenduse käigus ka ütled, selles peab olema rütm: sõnad on muusika, liikumine on rütm; ainult selles peitub guarattelle tõeline jõud.” (21 giugno 1975)
*Nukk Pulcinella, mis loodi 1620-tel aastatel, on andnud Euroopa rahvalikule teatrile inspiratsiooni kümne uue karakteri loomiseks, et lahutada vaatajate meelt ja anda neile tunda vabaduse tunnet.
Ma soovin teile kõigile kõigil viiel kontinendil imetoredat Ülemaailmset Nukuteatrite päeva!
Roberto De Simone on Itaalia lavastaja ja muusikateadlane, kelle huvi antropoloogia vastu võib leida teiste hulgas ka sellistes töödes nagu Fiabe campane (1993). Ta on töötanud samuti muusiku ja lavastajana, sageli koostöös kollektiiviga la Nuova compagnia di canto popolare. Ta oli Napolis asuva Teatro San Carlo kunstiline juht (1981-87) ja lavastas palju oopereid. 1998. aastal nimetati ta Academicien de Santa Cecilia liikmeks. Hiljem omistas Prantsuse Vabariigi president talle tiitli Chevalier des Arts et des Lettres. 2003. aastal sai ta Roberto Sanseverino auhinna (Price Roberto Sanseverino).